Kui e-residentsuse programmijuht Kaspar Korjus palus mul teha lühikese ülevaate e-residentide majandusriskide kohta presidendi ümarlaual, siis polnud mul pikalt mõelda. Kahe päevaga suurt analüüsi ei tee, kuid võrdluse, kas ja mille poolest e-residentide ettevõtete majandustervis erineb kohalike omast, sain teha küll.

Mõni päev aga lihtsalt algab mitmete halbade juhustega ja mr Murphy koos pealinna liiklusega jätsid mind, sinisilmset tartlast presidendi e-residentsus 2.0 ümarlauale kapitaalselt hiljaks. Sestap võtsin seal viisakalt kuulaja rolli ning ümarlaual avaldamata jäänud markantsed näited ja konkreetsed lahendusettepanekud toongi nüüd ära siin artiklis.

Meie majanduspilt, mille taustal e-residendid toimetavad

Me teame, et mida tugevam on konkurents, seda suurem on surve ettevõttele areneda ja ainult arenedes saab kasvada. Aga me teame ka, et turul on ebaausad mängijad ning nende mõju on sageli laastav. Kaotavad võlausaldajad, kaotab maksukoguja ja kokkuvõttes ühiskond tervikuna.

Maksuauk “vaid” 700 miljonit eurot

Maksukoguja on avaldanud, et tänavu on maksuauk olnud rekordiliselt madal – vaid 500 miljonit deklareerimata makse. Lisan siinkohal veel juurde, et ka maksuvõlgnevus on läbi aegade väikseim – ca 200 miljonit. Kirvega löödult – riigil on jäänud saamata 700 miljonit eurot.

Mina täna veel ei tea, mida tähendab olla miljardär, kellel on Eesti riigi suurusjärgus kohustusi, kuid taskus haigutab 700 miljoni eurone auk? Kindlasti aga tean, et seda puudolevat summat on vähendanud Maksuameti absoluutsed töövõidud, nagu 1000€-ste arvete deklareerimine, töötajate register, avalikustatud maksud. Needsamad töövõidud on avaldanud väga head mõju ka ettevõtete konkurentsile.

Maksukohustus või maksuülekohus?

Kui nüüd maksukoguja suudaks lõpetada püsivalt maksejõuetute ettevõtete maksueelised, siis vähendaks ta  märgatavalt seda 200 miljonit maksuvõlga (riigi ootust) ja kaudse mõjuna aitaks sellega ka ettevõtjatel üksteise ees krediidiriske maandada.

Püsivalt maksejõuetute all pean silmas ettevõtteid, kes ei esita aastaid aruandeid ning kelle võlad on püsivad ja/või kasvavas trendis. Kui nad on käibemaksukohuslasena arvel, siis saavad nad maksueeliseid kasutades õiguse teenida tulu, rikkudes samas kohustusi võlausaldajate ees.

Meie käibemaksuarvestuse süsteem toimib vaid eeldusel, et kõik, kes käivet teevad ja arveid välja saadavad, oma raha alati ka kätte saavad – selle raha, millest siis käibemaksu osa riigile üle kanda. Kui aga oma raha ostjalt kätte ei saa, ei vähenda see ometi kohustust tasuda sellesama saamata jäänud raha osas 20% käibemaksu.

Nõnda maksukoguja, teades, et maksejõuetute käibemaksukohuslaste käest jääb suurem maksutulu saamata, teenib väikest tulu ausate ettevõtjate käest, sisuliselt karistades neid nende tubliduse eest.

Selles olukorras oleks igati aus maksta ettevõtjaile vähemalt tagasi nende sellistelt tehingutelt tasutud käibemaks, et veidigi leevendada kahjusid, mis on neile pahatahtlikke võlgnike poolt niiviisi tekitatud. Kui Maksukoguja teenib maksejõuetute ettevõtete tehingupartnerite (võlausaldajate) kaudu käibetulu 20%, siis vaene võlausaldaja kannab kahju nii käibemaksu kui kogu kauba näol.

Maksukoguja peab täitma samapalju hoolsuskohustust kontrollida tausta, nagu nõutakse seda ettevõtjatelt. See tähendab, et maksujõuetul või kroonilisel maksuvõlglasel tuleks kiirkorras sulgeda käibemaksukohustus (mis on samas ka käibemaksu-õigus). Seda mitte tehes annab maksukoguja kui kõikenägija mainega instants turule välja vale signaali “See ettevõte on OK, mina usaldan ja hoian käibemaksukohustust lahti, sinagi võid usaldada ja krediidi talle lahti hoida!”

Eesti ettevõtluse tervisenäitajad

Loomised. Kui 2008 aastal looodi 1000 ettevõtet kuus ehk 12 000 aastas, siis nüüd, 10 aastat hiljem luuakse 25 000 ettevõtet aastas. Meie ettevõtlus on läinud projektipõhiseks ja see trend on kasvav aastast aastasse.

Elutsükkel. Enamik, so 2/3 ettevõtetest eksisteerib vaid 3-6 aastat, misjärel nad leiavad lõpu 90%-l juhtudest sundkustutamise läbi. Keskeltläbi 1000 ettevõtet kuus sundkustutatakse Äriregistrist, sest neil on esitamata 3 ja enam majandusaasta aruannet. Ja üksnes 100 ettevõtet kustutatakse läbi ametliku menetlusprotsessi, milleks on llikvideerimine, pankrot, ühinemine.

Täitmata kohustused. Hetkel on 37 000 ettevõttel esitamata kokku ca 100 000 majandusaasta aruannet (statikasse ei ole arvestatud MTÜ-sid).
2017 aastal kustutati sundkustutamise käigus ametlikult 77 miljoni euro vääringus võlgnevusi, mitteametlikult kindlasti kordi rohkem.

Kroonilised tõved. Nähtusel tankism, on samuti õitseaeg ja GDPR toel on saadud vägilase moodi julgust nõuda enda kohta käiva info kustutamist, et siis peidus olles saada veelgi turvalisemalt tegutseda. Tunnistan ausalt, et tankistid on kuulutanud Inforegistrile sõja ja meil ei jäänud üle muud, kui võtta nende väljakutse vastu. Leiutasime kavala rohu, kuidas seda haigust turult välja ravida, aga sellest juba mõnes järgmises artiklis.

E-residentide juhitavate ja kohalike juhtidega ettevõtete usaldusväärsus

E-residentide ettevõtetest ligikaudu 90% ei tee või ei näita käivet (ei ole käibemaksukohuslased). Aga samas võib öelda, et peaaegu iga päev asutab mõni e-resident uue ettevõtte ja trend on kasvav.

Kõrvutasin e-residentide juhitavate 2015-2018 (mai) loodud ettevõtteid ülejäänud Eesti ettevõtetega Inforegistri Krediidiskoori* abil, mis hindas nende ettevõtete maksejõuetuse tõenäosust järgneva 12 kuu jooksul täpsusega 99,5%. Ettevõtted on joonistel jaotatud viide erinevasse riskiklassi.

E RESIDENT juhatuses ja krediidiskoor

Näeme, et e-residendi nägu on ülejäänutega suhteliselt sarnane – piiripealsesse, problemaatilisse ja riskantsesse riskigruppi kokku kuulub mõlemal ~30% ettevõtteid ja minu hinnangul pole selle põhjuseks mitte ettevõtjate päritolu, vaid meie majanduse pinnas. Mõlemad hinnatud grupid kasutavad tankiste, jätavad esitamata aruandeid jms.

Kohalik ettevõtja juhatuses ja krediidiskoor

• USALDUSVÄÄRNE – Sellesse riskiklassi kuuluvad ettevõtted millel on kõik aruanded esitatud, maksuvõlgnevused puuduvad või on väiksemad võrrelduna teiste ettevõtetega. Juhatusega ei ole seotud halva mainega teisi ettevõtteid või neid on suhteliselt vähe.
• NEUTRAALNE – Sellesse riskiklassi kuuluvad ettevõtted, millel võib olla esitamata majandusaastaaruandeid ning võib esineda ka maksuvõlgnevusi. Juhatusega võib olla seotud halva mainega teisi ettevõtteid.
• PIIRIPEALNE – Sellesse riskiklassi kuuluvad paljud alustavad ja noored ettevõtted (alla 2 aasta). Juhatusega ei ole enamasti seotud halva mainega ettevõtteid, aga on erandeid. Aruandeinfo võib olla puudulik. Võivad esineda maksuvõlgnevused.
• PROBLEMAATILINE – Sellesse riskiklassi kuuluvatel ettevõtetel puuduvad majandusaastaaruanded või hilinetakse nende esitamisega. Esinevad suured ja/või püsivad maksuvõlad. Juhatusega võib olla seotud mitmeid halva mainega teisi ettevõtteid. Võib puududa ka KMKR registreering.
• RISKANTNE – Sellesse riskiklassi kuuluvatel ettevõtetel on tavaliselt aruanded esitamata juba mitmeid aastaid ja/või on suured võlad. Enamasti on esitamata ka mitmed maksudeklaratsioonid ning juhatusega võib olla seotud ka teisi halva mainega ettevõtteid.

*Inforegistri Krediidiskoor on loodud oma ala ekspertide ja Eesti tippteadlastega koostöös ja kasutab masinõppe meetodil loodud mudelis üle mitmesaja erineva tunnuse (sealjuures ka erinevaid mudeleid, mis hindavad maksuvõla 90+ päeva ületamise tõenäosust ja ettevõtte likvideerimise tõenäosust).

Pimedad juhid roolis

Miks me küsime ettevõtjatelt majandusaasta aruandeid?! Aga selleks, et meie – võlausaldajad ja riik – maksukoguja, saaksime adekvaatselt hinnata ettevõtja majanduslikku seisukorda, tema õigusi ja kohustusi. Lihtsustatult:

Võlausaldaja vaatest – kas ma loon lepingulise suhte ja müün kaupa/teenust võlgu (annan sellega talle krediiti)? Kuipalju ma müün krediiti? Kas ma müügi eest ka raha kätte saan?

Maksukoguja vaatest – Kas ma saan kohaldada makse? Kuipalju ma saan koguda makse? Kas ta on võimeline makse tasuma?

Seega – meil on vaja hinnata ettevõtte maksevõimekust. Aga me lähtume täna, 2018 aastal, ettevõtte maksevõimekuse hindamisel 2016. aasta majandusaasta aruannetest. Olete ju minuga nõus, et ei ole parim viis hindamaks ettevõtja tänase päeva maksevõimekust nii tolmunud ajalooliste andmete pinnalt?

Järelikult ei ole maksevõimekuse hindamisel küsimus mitte majandusaasta aruannete kätte saamises, vaid selles, mille alusel ja abil tegelikult adekvaatselt hinnata ettevõtte maksevõimekust täna – reaalajas?

Aruandlusvaba ettevõtlus?

Ma küsisin aastake tagasi ühel ümarlaual Maksuameti esindajatelt, et kas nemad on mõelnud sellele, et kui Eesti ettevõtjatele ei meeldi esitada majandusaasta aruandeid misiganes selle põhjus ka ei ole: ei viitsi, ei oska, ei taha teatavatel põhjustel, siis ärgem küsigem neid aruandeid?

Minu rõõmsaks üllatuseks vastas peadirektori asetäitja Rivo Reitman: “JAH, JUST!!! Me oleme ka sellele mõelnud.”

Kui kaotaksime aastaaruande esitamise nõude enamikele ettevõtetele

Mis juhtuks siis, kui me võtaksime enamikelt ettevõtjatelt ära kohustuse esitada majandusaasta aruandeid? Seda enam, et kohustust niikuinii rikutakse täna niivõrd massiliselt ja senini ei ole ka leitud viise, kuidas kohustuse täitmist realiseerida – siis polegi ju sisuliselt vahet, kas meil on see kohustus või ei ole seda.

Aruande kohustus jääks vaid auditi kohustustega ettevõtetele ning vabatahtlikuse alusel ka kõigile teistele, kes soovivad olla läbipaistvad, osaleda riigihangetel, taotleda laene, toetusi jms.

Selle asemel hakataks iga kuu esitama maksudeklaratsioone (mh.ka maksuvaba käibe puhul), mis sisuliselt on minimalistlik majandusaruanne, aga selle suurepärase eelisega, et see käib reaalaja majandamise kohta. Olgu selleks kas pisiaruanne – tulud – kulud – maksud või mingitel juhtudel ka täiendatud aruanne.

Aga maksudeklaratsioone peaksid sellisel juhul hakkama esitama kõik Eesti äriühingud, olenemata sellest kas käive on maksustatud või mitte. See on õiglane nõue ka selle tõttu, et mõni aeg tagasi võttis valitsus vastu otsuse käibemaksukohtuslase piirmäära tõstmise kohta 40 000 euroni ja põhjendas seda kui bürokraatiavaba soodsat pinnast väiksematele ettevõtetele. Mind võttis selline otsus sõna otseses mõttes sõnatuks. Teha seda meie tohutult liberaalses (loe: suisa karistamatus) ettevõtluskeskkonnas, kus ettevõtteid niigi juba luuakse massiliselt lühiajalise eesmärgiga kasvõi 20 tükki päevas ühe isiku poolt või opereerib juht juba täna enam kui 50-t ettevõtet?

Kui mina asutaksin homme 20 ettevõtet ja igaühega hakkaksin tegutsema 40 tuhande euro piiril, siis teeks see minu poolt deklareerimata käivet ~800 000€. Otse loomulikult ei esita ma nende ettevõtete puhul ka majandusaasta aruandeid, sest milleks on vaja teistel teada, et ma 800 000 tasku pistsin?

Isetäituvad deklaratsioonid tõelisuseks

Igati õigustatud on küsimus – kui aastaaruandeid jäetakse massiliselt esitamata, siis miks peaksid ettevõtjad nüüd hakkama esitama maksudeklaratsioone?

Ei peakski!

Kui ettevõtja ei taha esitada mingil põhjusel või ei viitsi, ei oska, siis kohaldame temale laiendatud piiridega ettevõtluskonto, mis teeb kõik tehnilised toimingud ja raamatupidamise ise tema eest.

Ettevõtluskonto seob ära kõik ettevõtte pangakontod ja laekunud sissetulekust broneeritakse 20% Maksuametile kas maksudeks või deposiiti. Tugeva IT võimekusega Maksuamet ja rahakad pangad teevad ise kõik toimingud ettevõtja eest ära. Üks broneerib ja kannab üle, teine arvestab maksud, deklareerib aruande ja publitseerib avalikkusele. Ettevõtluskontot omaval ettevõttel peavad olema sularahatehingud piiratud, näiteks maksab tehingupartner ise 20% Maksukoguja kontole ja 80% sulas.

Erakordselt mugav oleks selline ettevõtluskonto võimalus e-residentidele, kes ei ole uneski näinud sellist jamavaba e-riiki, kus on võimalik ilma aruandluseta teha äri nii, et ei pea muretsema paberimajanduse ega muu bürokraatia pärast.

 

Jamavabadus ettevõtjate põhiõiguseks

Pangad ei anna täna kolmandikule e-residentidest võimalust avada nende juures kontot ei videosilla kaudu ega isegi mitte füüsiliselt pangakontorisse tulles. Põhjendades keeldu ületamatult suurte riskidega, mis kaasnevad rahapesu tõkestamise alusprintsiibist kinnipidamise kohustusega – tunne oma klienti ehk Know Your Customer.

Aga kui nüüd pank ja maksuamet koostöös hakkaksid neid riske maandama, nagu ülalpool kirjeldatud, siis oleks neil üheskoos lihtsam rahapesu ja võimaliku terrorismi allikaga võidelda.

Kokkuvõtteks

Parim mõeldavam majandusmudel on päriselt (mitte paberil) isetoimiv, aus ja läbipaistev – jamavaba.

Mõtleme siis koos, kas me oleme siin riigis huvitatud riiuliettevõtetest, mida Äriregister massiliselt igal aastal delete nupuga prügikasti lennutab või astume raamidest välja ja paneme riigi suured hammasrattad tööle nii, et kellaosutid hakkavad iseseisvalt liikuma päripäeva ja näitama meile ÕIGET AEGA!

Marie Rosin
Eesti Võlausaldajate Liit

Tugeva ja konkurentsivõimelise ettevõtluse nimel! Ausa ja läbipaistva majanduse eest!