Täpselt samamoodi, nagu heas Pisuhänna näidendis kord Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal – jagelevad omavahel Võlausaldaja ja Võlglane ning kõditavad meie meeli ja närve juba aastakümneid.  Esimene leiab, et Võlglane on pahatahtlik ja rikub kohustusi ning  teine tunneb, et Võlausaldaja kiusab teda. Selline mõtteviis toimib kuni hetkeni, mil Võlglane on ise ühel päeval Võlausaldaja või saab Võlausaldajast Võlglane. Mõtteviis teisendub vastupidiseks.

Õnneks valdaval osal elanikkonnast on siiski  arusaam, et kohustused on täitmiseks ja neid täidetakse vabatahtlikult. Probleemid tekivad alles sellest hetkest, mil seda vabatahtlikult täita ei taheta.

Juuni lõpus tutvustas Justiitsministeerium eelnõud täitesüsteemi ümberkorraldamiseks, kuid jättis kaasamata huvirühmad ettepanekute kogumiseks ja arvamuste avaldamiseks. Vähese kommunikatsiooni viga ka hiljem meedias tunnistati ning juba 7. augustil toimuvale ümarlauale Justiitsministeeriumis on kutsutud  nii Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda kui Eesti Võlausaldajate Liit.

Ümarlaual tutvustatakse täitemenetluse ümberkorralduse plaane ja eesmärke. Peamine muudatus puudutab riiginõuete edasist täitemenetlust, millega soovib riik ise tegelema hakata. Sellise ümberkorralduse sisseviimisel on võetud kaks eesmärki:

  • Säästa võlglast kõrvalkulude maksmisest, sest kohtutäiturite tasud on liiga kõrged. Siinjuures on tehtud eelduslik järeldus, et juhul kui võlglane ei pea maksma kõrget täituritasu, siis jääb talle kätte rohkem raha, mille arvelt täita oma teisi nõudeid (sarivõlglased).
  • Suurendada riigi maksutulu, kuna nõuete konsolideerimisega eeldatakse, et sissenõude võimekus paraneb kuni 50%

Selgituseks veel, et riiginõueteks loetakse 1) haldusorgani  haldusakt  (sh  maksuotsus,  haldusõigusliku  sunnivahendi  kohaldamine); 2) karistusotsused; 3) muud täitevvõimu ettekirjutused (nt hüvitise tagasinõudmised ravikindlustuste seaduse vms aluse)

Nagu juba eelnevalt öeldud, siis valdaval osal elanikkonnast eelnimetatud liikides süütegusid ei ole, et nad riigi karistusvõimu alla võiksid langeda. Kogemata juhtunud rikkumise korral tasub õiguskuulekas kodanik riiginõude tähtajaks, milleks ei kulu tal ka täna ainsatki senti rohkem kui on sissenõutav trahvisumma.

Milliseid ohte näeb uues täitemenetluse muudatustes Eesti Võlausaldajate liit

  • Võlgase säästmise asemel anname välja hoopis signaali, et võlga pole tarvis tähtajaks maksta. Võlgnevus ei suurene ajas, kuigi vastukaaluks rahaväärtus ajas devalveerub, mis tähendab, et tark võlglane ei pinguta enam võla tasumisega.
  • Luuakse teadlikult illusioon tasuta teenusest, kuigi on teada tõde, et riigiaparatuuri ülalpidamine on kordi kulukam kui omanikutundega ettevõtja, kes mõistab raha teenimise, kulumise ja säästmise toimemehhanisme.
  • Võlglaste ebavõrdne kohtlemine, kus riiginõuete menetlused maksavad kinni kõik riigi maksumaksjad ja erasektori nõuete menetlused jäävad Võlausaldajate endi kanda. Sealjuures on riik suunaandjaks mentaliteedi juurutamisele, et võlglane on kannataja, kelle piinasid pikendavad täiturid, kuid piinade lõpetamist harrastab heategijast Maksukoguja.
  • Lisanduvad uued riiginõuded (sanktsioonid), mida paljud organisatsioonid ja allasutused täna ei rakenda, sest selle sissenõudmiseks pole neil täna suutlikkust (näiteks Äriregister)
  • Lisanduvad täiendavad kõrvalnõuded – näitena sarnane nagu on Maksuintress, mis on maksuõigussuhtest tulenev kõrvalkohustus ja mida kohaldatakse alates nõude tekkimise hetkest 0,06% päevas, ehk 21,9% aastas ning millele lisandub tulumaks 20%. Seega rakendatakse maksunõuetelt kõrvalnõude intressi sootuks 27% aastas.
  • Lisanduvad uue tarkvara arenduskulud ja ülalpidamise ehk halduse kulud, mille haldamiseks on Maksuametil juurde vaja täiendavat IT jõudu, mida on turult äärmiselt keeruline leida ka täna erasektoril, kes vajab lisaväärtuste loomiseks IT tööjõudu kordi rohkem riik.
  • Kohtutäiturid on sunnitud hakkama rakendama võlausaldajatele ettemaksu nõudeid, sest ka neil on tarvis ellu jääda massiliste nõuete otsas, mis on täna tühja õhku täis ehk teisisõnu – lootusetud.

Võlglase ümber levib küll kannataja oreool, kuid tegelikult on protsessis kannataja hoopis võlausaldaja, kes oma raha kättesaamise nimel peab aastaid protsessima. Kulutama nii aja kui raharessursse ja tihti ei näe ta oma raha enam kunagi, sest Eestis on ülimalt lihtne end varatuks muuta.

Võlausaldajate ülekohus

Kui eraisikust võlglase puhul saab suunata teda sotsiaalhoolekande asutusse, siis juriidilisest isikust võlglase puhul me vaatame lihtsalt pealt, kuidas võlglane rahaga minema jalutab ja ukse enda tagant sulgeb.

Võlausaldaja kulu keskmiselt nõudelt hagimenetluses, mis läheb üle täitemenetlusse:

Põhinõue (netos) – 5000€

Kõrvalkulud:

Käibemaks: 1000€

Riigilõiv – 640€

Kohtumenetluskulud – 550€

Kohtutäituri ettemaks: 160€

Kokku kõrvalnõuded – 2350€

Kokkuvõttes keskmiselt 47% maksab võlausaldaja saamata jäänud rahale veel peale. Sealjuures tasutakse kohusetundlikult Maksuametile käibemaksu, sest krediteerida saamata jäänud rahalt käibemaksu KMKS raames ei ole lubatud. Pikemalt Võlausaldajate ülekohtust saab lugeda siit: Uus Maksukorralduse seadus – kas maksukohus või maksuülekohus?

Eesti Võlausaldajate Liidu ettepanek

Lõpetada Võlausaldajate ülekohus ja võimaldada nõuet krediteerida juhul, kui tunnustatud nõuet ei ole rahuldatud ning pankroti- või täitemenetlus on lõppenud järgmistel põhjustel:

  • Pankrotimenetlus on lõpetatud ettevõtte raugemise tõttu
  • Täitemenetlus on lõpetatud ettevõtte registrist kustutamise tõttu
  • Täitemenetlus on lõpetatud nõude aegumise tõttu.

Krediteerimise korral kuuluks tasumata nõudelt tasutud käibemaks Võlausaldajale tagastamisele. Lisaks motiveerib see võlausaldajaid rohkem ja kiiremini oma nõudeid kohtumenetlusse andma.

Loe ka seotud uudist: Eesti Võlausaldajate Liit: Maksuamet liigub täistuuridel – kuhu ja kelle arvelt?