Eesti Advokatuuri üldkogul, kus osales ka Eesti Võlausaldajate liit, arutati, mida teha variisikute ja tankistidega. Eesti Võlausaldajate liidu (EVUL) tegevjuht Marie Rosin arvas, et riiklik asjaajamine on talumatult uimane ning vaja oleks hoopis särtsakamaid lahendusi, sest tänaseni võtavad variisikuid ja tankistid enda juhtida arutul hulgal võlgades ettevõtteid ning “uputavad sohu” viimasedki raamatupidamise dokumendid.

Kas laiskusest, suutmatusest või varjamissoovist ei esita viiendik Eesti ettevõtteid majandusaasta aruandeid. “Kui ettevõtted ei taha aruandeid esitada, siis miks me neilt seda nõuame?” päris Rosin. Eesti Võlausaldajate liit on aastaid proovinud muid lahendusi välja käia, need on aga takerdunud riigi liiga aeglase asjaajamise taha.

Milleks meile aruanded?

Majandusaasta aruandeid on vaja selleks, et hinnata ettevõtte tublidust ja maksejõudu. “Täna, 2018. aastal hindame me ettevõttete maksevõimekust 2016. aasta tulemuste järgi!” rääkis Rosin. Ilmselgelt ei ole see just liiga täpne informatsioon.

Selle asemel, et nõuda aruandeid, mida keegi esitada ei taha, võiks Rosina hinnangul rääkida hoopis igakuistest maksudeklaratsioonidest, mida niikuinii esitama peab. Sinna paar numbrit juurde kirjutada ei ole liiga suur vaev ning kõik väiksed ja mikroetevõtted võiksid oma asjad nii aetud saada. Ja need, kes ei suuda isegi deklaratsioone esitada, tuleks tema hinnangul suunata aga ettevõtluskonto poole, millelt automaatselt 20 protsenti käibest maksudeks maha kooritakse.

Aruande kohustus säiliks suurtel auditi kohutustega ettevõtetel, börsi ettevõtetel jne. Vabatahtlikult hakkaksid aruandeid esitama riigihangetel osalejad, toetuste ja laenude taotlejad jmt.

Kahmad võlad kokku ja midagi ei juhtu!

Täna ei juhtu Eesti ettevõtetega midagi hullu, kui ka aastakümneid majandusaasta aruanded esitamata jätta. Linnalegendi kohaselt on täna veel Äriregistris arvel ettevõtteid, mis viimati esitasid majandusaasta aruande 1992. aastal. Aruanne on aga oluline sõnum äripartneritele ning peaks hoiatama võimalike karide eest. Juba pankroti välja kuulutanud ettevõttest on Eestis raha kätte saada nii keeruline, et enamasti lüüakse sellele käega. Kui mõni võlausaldaja püüab pankrotipesast oma raha välja nõuda, siis pigem tehakse seda isiklikust vimmast kui tõsisest soovist midagi päästa.

Kui nüüd ettevõtted esitamata aruannete tõttu lihtsalt kustutada, muutub olukord veel hullemaks, sest võlgades ettevõtjad jäävadki siis sellele pääseteele lootma. “Kahmad kokku võlad, jätad aruanded esitamata ja Äriregister kustutab su firma koos kõigi muredega.”

Täna võib ettevõtte luua 10 minutiga, kuid selle korrektne lõpetamine kestab kuid. Raskustesse sattunud ettevõtjate muresid lahendavad aga variisikud ja tankistid, kel igasugustest probleemidest täiesti kama – mõni istub vangis, teine elab Filipiinidel.

Kuidas võidelda tankistidega?

Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus,  vandeadvokaadid Karin Madisson ja Jüri Sirel ning EVUL-i juht Marie Rosin arutlesid erinevate võimalike lahenduste üle:

  1. Justiitsministeeriumi koridorides liigub plaan luua pankrotiombudsmani amet, kes kõige hullemad pankrotijuhtumid kullipilguga üle vaataks. Rosin arvas aga, et taoline 20-30 pankrotimeistri näidispoomine igal aastal ei vii kuhugi olukorras, kus meil on probleemseid äriühinguid 20 000 – 30 000.
  2. Välja on pakutud mõte karmistada juhatuse liikmete vastutust, näiteks võiks ettevõtte uppi ajanud juhatuse liige maksta deposiidi pankrotikulude katteks. Rosina hinnangul oleks see aga vaid piisake meres muu ebaõigluse kõrval. Tema sõnul julgustaks ettevõtjaid pankrotimenetlustest osa võtma see, kui pankrotistunud ettevõtte vastu esitatud õigustatud nõuetelt võiks tagasi küsida käibemaksu. Näiteks kui pankrotistunud firma vastu on õigustatud nõudeid 5 miljoni euro väärtuses, siis on võlausaldajad sellelt summalt maksnud käibemaksu  800 000 eurot. Seega võiksid juba niigi kahju kannatanud võlausaldajad oma korstnasse kirjutatud rahalt vähemalt käibemaksu tagasi saada.
  3. Justiitsiministeeriumis on ettevalmistamisel eelnõu, mis sisaldab võimalusi, et keelata võlgades või pooliku aruandlusega ettevõtte müüki või juhatuse vahetust; et ühingut ei kustutataks registrist, kui on pooleli kohtumenetlus; et pankroti korral oleks mitmed toimingud haldurile riigilõivuvabad.

Nikluse sõnul peaks inimene ka ise hoolas olema ja vaatama, kellega ta ikkagi äri ajab. Kas tasub krediidi peale müüa firmale, mille juht istub vanglas või juhib korraga 756 Eesti ettevõtet Filipiinidelt?  Majanduse käekäik on aga seda parem, mida rohkem võime äripartnereid usaldada ja olla kindlad, et õiglus saab jalule seatud.

Just vajadust uurida enne tehingut äripartneri tausta on nii EVUL kui Inforegister läbi aastate rõhutanud, nii EVUL-i lehel kui Inforegistri blogis ja esilehe artiklites.

Loe lisaks: Tankistid, kelle mure siis? Eesti Võlausaldajate Liit esines Eesti Advokatuuri teemakohasel üldkogu konverentsil

Foto: Olev Mihkelmaa. Fotol alates vasakult: Karin Madisson, Jüri Sirel, Indrek Niklus, Marie Rosin